Skip to main content

TEXT 15

TEXT 15

Devanagari

Devanagari

न मां दुष्कृतिनो मूढा: प्रपद्यन्ते नराधमा: ।
माययापहृतज्ञाना आसुरं भावमाश्रिता: ॥ १५ ॥

Text

Tekst

na māṁ duṣkṛtino mūḍhāḥ
prapadyante narādhamāḥ
māyayāpahṛta-jñānā
āsuraṁ bhāvam āśritāḥ
na māṁ duṣkṛtino mūḍhāḥ
prapadyante narādhamāḥ
māyayāpahṛta-jñānā
āsuraṁ bhāvam āśritāḥ

Synonyms

Synonyms

na — not; mām — unto Me; duṣkṛtinaḥ — miscreants; mūḍhāḥ — foolish; prapadyante — surrender; nara-adhamāḥ — lowest among mankind; māyayā — by the illusory energy; apahṛta — stolen; jñānāḥ — whose knowledge; āsuram — demonic; bhāvam — nature; āśritāḥ — accepting.

na — ei; mām — Mulle; duṣkṛtinaḥ — uskmatud; mūḍhāḥ — rumalad; prapadyante — alistuvad; nara-adhamāḥ — madalaimad inimkonnas; māyayā — illusoorse energia poolt; apahṛta — varastatud; jñānāḥ — kelle teadmised; āsuram — deemonlikku; bhāvam — loomust; āśritāḥ — võttes vastu.

Translation

Translation

Those miscreants who are grossly foolish, who are lowest among mankind, whose knowledge is stolen by illusion, and who partake of the atheistic nature of demons do not surrender unto Me.

Need uskmatud, kes on läbinisti rumalad, kes on madalaimad inimkonna seas, kelle teadmised on varastanud illusioon, ning kes omavad deemonite ateistlikku loomust, ei alistu Minule.

Purport

Purport

It is said in Bhagavad-gītā that simply by surrendering oneself unto the lotus feet of the Supreme Personality Kṛṣṇa one can surmount the stringent laws of material nature. At this point a question arises: How is it that educated philosophers, scientists, businessmen, administrators and all the leaders of ordinary men do not surrender to the lotus feet of Śrī Kṛṣṇa, the all-powerful Personality of Godhead? Mukti, or liberation from the laws of material nature, is sought by the leaders of mankind in different ways and with great plans and perseverance for a great many years and births. But if that liberation is possible by simply surrendering unto the lotus feet of the Supreme Personality of Godhead, then why don’t these intelligent and hard-working leaders adopt this simple method?

„Bhagavad-gītās" öeldakse, et lihtsalt alistudes Jumala Isiksuse, Kṛṣṇa lootosjalgadele, võib inimene tõusta kõrgemale materiaalse looduse karmidest seadustest. Sellega seoses tekib küsimus, miks õpetatud filosoofid, teadlased, ärimehed, valitsejad ja kõik tavaliste inimeste juhid ei alistu kõikvõimsa Jumala Isiksuse, Śrī Kṛṣṇa lootosjalgadele? Inimkonna liidrid otsivad muktit ehk vabanemist materiaalse looduse seaduste alt paljudel eri viisidel ja teevad selleks suuri plaane, püüeldes selle eesmärgi poole läbi paljude aastate ja elude. Ent kui vabanemist on võimalik saavutada üksnes Jumala Kõrgeima Isiksuse lootosjalgadele alistudes, siis miks ei võta need arukad ning kõvasti tööd tegevad juhid omaks seda lihtsat meetodit?

The Gītā answers this question very frankly. Those really learned leaders of society like Brahmā, Śiva, Kapila, the Kumāras, Manu, Vyāsa, Devala, Asita, Janaka, Prahlāda, Bali, and later on Madhvācārya, Rāmānujācārya, Śrī Caitanya and many others – who are faithful philosophers, politicians, educators, scientists, etc. – surrender to the lotus feet of the Supreme Person, the all-powerful authority. Those who are not actually philosophers, scientists, educators, administrators, etc., but who pose themselves as such for material gain, do not accept the plan or path of the Supreme Lord. They have no idea of God; they simply manufacture their own worldly plans and consequently complicate the problems of material existence in their vain attempts to solve them. Because material energy (nature) is so powerful, it can resist the unauthorized plans of the atheists and baffle the knowledge of “planning commissions.”

„Gītā" vastab sellele küsimusele selgesõnaliselt. Ühiskonna tõeliselt haritud juhid nagu Brahmā, Śiva, Kapila, Kumārad, Manu, Vyāsa, Devala, Asita, Janaka, Prahlāda, Bali, ning hiljem Madhvācārya, Rāmānujācārya, Śrī Caitanya ja paljud teised, kes olid usaldusväärsed filosoofid, poliitikud, haridusjuhid, teadlased jne, alistusid kõikvõimsa autoriteedi, Kõrgeima Isiksuse lootosjalgadele. Need, kes vaid esitavad end filosoofide, teadlaste, õpetajate ja valitsejatena materiaalse kasu nimel, olemata tegelikult filosoofid, teadlased jne, ei aktsepteeri ei Kõigekõrgema Jumala plaane ega Tema teed. Nad ei oma Jumalast mitte mingisugust ettekujutust. Nad loovad vaid oma ilmalikke plaane ning tekitavad endale seeläbi üha suuremaid materiaalse eksistentsi probleeme nende lahendamise asemel. Kuna materiaalne energia (loodus) on väga tugev, suudab see vastu seista ebaautoriteetsetele ateistide plaanidele ning teha tühiseks niinimetatud „plaanikomiteede" targutamised.

The atheistic planmakers are described herein by the word duṣkṛtinaḥ, or “miscreants.” Kṛtī means one who has performed meritorious work. The atheist planmaker is sometimes very intelligent and meritorious also, because any gigantic plan, good or bad, must take intelligence to execute. But because the atheist’s brain is improperly utilized in opposing the plan of the Supreme Lord, the atheistic planmaker is called duṣkṛtī, which indicates that his intelligence and efforts are misdirected.

Ateistlikke plaanidetegijaid kirjeldatakse siin sõnaga duṣkṛtinaḥ, mis tähendab „uskmatud". Kṛtī viitab inimesele, kes on sooritanud kiiduväärseid tegevusi. Ateistlik plaanitegija võib vahel olla väga arukas ning ka teenekas, sest iga hiiglasliku plaani, olgu see siis hea või halb, ellu saatmiseks on vaja omada arukust. Ent kuna ateistid kasutavad oma aju valedel eesmärkidel, mis käivad vastu Kõigekõrgema Jumala plaanidele, siis nimetatakse ateistist plaanidetegijat duṣkṛtīks, mis tähendab, et tema arukus ja jõupingutused teenivad valet eesmärki.

In the Gītā it is clearly mentioned that material energy works fully under the direction of the Supreme Lord. It has no independent authority. It works as the shadow moves, in accordance with the movements of the object. But still material energy is very powerful, and the atheist, due to his godless temperament, cannot know how it works; nor can he know the plan of the Supreme Lord. Under illusion and the modes of passion and ignorance, all his plans are baffled, as in the case of Hiraṇyakaśipu and Rāvaṇa, whose plans were smashed to dust although they were both materially learned as scientists, philosophers, administrators and educators. These duṣkṛtinas, or miscreants, are of four different patterns, as outlined below.

„Gītās" öeldakse selgelt, et materiaalne energia toimib täielikult Kõigekõrgema Jumala juhtimise all. See ei saa tegutseda sõltumatult. See toimib nagu vari, mis liigub vastavalt objekti liikumisele. Kuid sellegipoolest on materiaalne energia väga võimas ning ateist ei suuda oma uskmatu loomuse tõttu mõista, kuidas see toimib. Samuti ei saa ta aru Kõigekõrgema Jumala plaanist. Illusiooni ning kire ja teadmatuse guṇa mõju all nurjuvad kõik tema plaanid samamoodi nagu see juhtus Hiraṇyakaśipu ja Rāvaṇa puhul, kelle kavatsused tehti tolmuks, ehkki nad olid materialistlikult haritud nagu teadlased, filosoofid, valitsejad ja õpetajad. Duṣkṛtinad ehk uskmatud inimesed jagunevad nelja allpool ära toodud kategooriasse.

(1) The mūḍhas are those who are grossly foolish, like hardworking beasts of burden. They want to enjoy the fruits of their labor by themselves, and so do not want to part with them for the Supreme. The typical example of the beast of burden is the ass. This humble beast is made to work very hard by his master. The ass does not really know for whom he works so hard day and night. He remains satisfied by filling his stomach with a bundle of grass, sleeping for a while under fear of being beaten by his master, and satisfying his sex appetite at the risk of being repeatedly kicked by the opposite party. The ass sings poetry and philosophy sometimes, but this braying sound only disturbs others. This is the position of the foolish fruitive worker who does not know for whom he should work. He does not know that karma (action) is meant for yajña (sacrifice).

(1) Mūḍhad on inimesed, kes on läbinisti rumalad ning kes veoloomade kombel tööd rügavad. Nad tahavad nautida oma töö vilju ise ega soovi, et neist saaks osa Kõigekõrgem. Tüüpiline näide veoloomast on eesel. Isand sunnib seda alandlikku looma kõvasti tööd rügama. Eesel ei teagi õieti, kelle heaks ta päevade ja ööde kaupa rasket tööd teeb. Ta on rahul, täites oma kõhu rohuga, magades hirmus, et peremees võiks talle kere peale anda, ning rahuldades end seksuaalvahekorras, ehkki talle võivad sellise ürituse tõttu osaks saada vastaspoole pidevad kabjahoobid. Eesel deklameerib vahel poeesiat ja filosoofiat, kuid tema kisa ainult häirib teisi. Selline on ka resultaatide nimel töötava rumala inimese positsioon, kes ei tea, kelle heaks ta peaks töötama. Nad ei tea, et karma (tegevus) on mõeldud yajña (ohverduse) jaoks.

Most often, those who work very hard day and night to clear the burden of self-created duties say that they have no time to hear of the immortality of the living being. To such mūḍhas, material gains, which are destructible, are life’s all in all – despite the fact that the mūḍhas enjoy only a very small fraction of the fruit of labor. Sometimes they spend sleepless days and nights for fruitive gain, and although they may have ulcers or indigestion, they are satisfied with practically no food; they are simply absorbed in working hard day and night for the benefit of illusory masters. Ignorant of their real master, the foolish workers waste their valuable time serving mammon. Unfortunately, they never surrender to the supreme master of all masters, nor do they take time to hear of Him from the proper sources. The swine who eat the night soil do not care to accept sweetmeats made of sugar and ghee. Similarly, the foolish worker will untiringly continue to hear of the sense-enjoyable tidings of the flickering mundane world, but will have very little time to hear about the eternal living force that moves the material world.

Tavaliselt ütlevad need, kes on ööd ja päevad tööga hõivatud, kandes omaenda loodud kohustuste koormat, et neil pole aega kuulata elusolendi surematusest. Selliste mūḍhade jaoks tähendavad ajalikud materiaalsed saavutused kogu elu, ja seda hoolimata tõsiasjast, et nad saavad nautida vaid väikest osa oma töö viljadest. Vahel veedavad nad unetuid öid ja päevi materiaalse kasu nimel töötades, ning ehkki neil võivad selle tagajärjel ilmneda maohaavandid või seedehäired, rahulduvad nad minimaalse söögiga. Nad on lihtsalt päevad ja ööd hõivatud illusoorsete isandate heaks töötamisega. Teadmata, kes on nende tegelik isand, raiskavad sellised rumalad töölised mammonat teenides kasutult oma väärtuslikku aega. Õnnetuseks ei alistu nad kunagi kõikide isandate kõrgeimale isandale ega leia aega kuulata õpetusi Temast õigetest allikatest. Väljaheiteid sööv siga ei hooli suhkrust ja võist valmistatud magustoitudest. Samamoodi kuulab selline rumal töötaja väsimatult lugusid selle väreleva ilmaliku maailma meelelistest naudingutest, leidmata aega kuulata lugusid igavesest elujõust, mis selle materiaalse maailma liikuma paneb.

(2) Another class of duṣkṛtī, or miscreant, is called the narādhama, or the lowest of mankind. Nara means human being, and adhama means the lowest. Out of the 8,400,000 different species of living beings, there are 400,000 human species. Out of these there are numerous lower forms of human life that are mostly uncivilized. The civilized human beings are those who have regulative principles of social, political and religious life. Those who are socially and politically developed but who have no religious principles must be considered narādhamas. Nor is religion without God religion, because the purpose of following religious principles is to know the Supreme Truth and man’s relation with Him. In the Gītā the Personality of Godhead clearly states that there is no authority above Him and that He is the Supreme Truth. The civilized form of human life is meant for man’s reviving the lost consciousness of his eternal relation with the Supreme Truth, the Personality of Godhead Śrī Kṛṣṇa, who is all-powerful. Whoever loses this chance is classified as a narādhama. We get information from revealed scriptures that when the baby is in the mother’s womb (an extremely uncomfortable situation) he prays to God for deliverance and promises to worship Him alone as soon as he gets out. To pray to God when he is in difficulty is a natural instinct in every living being because he is eternally related with God. But after his deliverance, the child forgets the difficulties of birth and forgets his deliverer also, being influenced by māyā, the illusory energy.

(2) Teine kategooria duṣkṛtīsid ehk uskmatuid on narādhama, mis tähendab „madalaim inimkonna hulgas". Nara tähendab „elusolend" ning adhama „madalaim". 8,4 miljonist erinevast elusolendi eksistentsi vormist on 400 000 inimolendid ning nende 400 000 hulgas on suur hulk madalamaid, enamasti tsiviliseerimatuid inimesi. Tsiviliseeritud inimesed on need, kes järgivad ühiskondlikus, poliitilises ja religioosses elus reguleerivaid printsiipe. Neid, kes on sotsiaalselt ja poliitiliselt arenenud, kuid kellel puuduvad religioossed printsiibid, tuleb pidada narādhamadeks. Religioon ilma Jumalata ei ole religioon, sest religioossete printsiipide järgimise eesmärgiks on mõista Kõrgeimat Tõde ning inimese suhteid Temaga. „Gītās" väidab Jumala Isiksus selgelt, et Temast kõrgemat autoriteeti ei eksisteeri ning et Tema on Kõrgeim Tõde. Tsiviliseeritud inimelu vorm on mõeldud selleks, et inimene taastaks oma kaotatud teadmised igavestest suhetest Kõrgeima Tõe, Jumala Isiksuse, kõikvõimsa Śrī Kṛṣṇaga. Igaüht, kes seda võimalust ära ei kasuta, tuleb pidada narādhamaks. Pühakirjadest saame me teada, et emaüsas viibides (mis on äärmiselt ebamugav olukord) palub laps Jumalal teda vabastada, ning lubab Jumalale alustada Tema teenimist niipea kui ta emaüsast välja pääseb. Raskustes Jumalat paluda on iga elusolendi loomulik instinkt, sest iga elusolend viibib igavestes suhetes Jumalaga. Kuid pärast emaüsast väljapääsemist unustab laps nii sündimise raskused kui ka selle, kes ta neist päästis, sattudes māyā, illusoorse energia mõju alla.

It is the duty of the guardians of children to revive the divine consciousness dormant in them. The ten processes of reformatory ceremonies, as enjoined in the Manu-smṛti, which is the guide to religious principles, are meant for reviving God consciousness in the system of varṇāśrama. However, no process is strictly followed now in any part of the world, and therefore 99.9 percent of the population is narādhama.

Lastehoidja kohus on taastada neis uinunud jumalik teadvus. „Manu- smṛtis", religioossete printsiipide käsiraamatus, mainitud kümme puhastusprotsessi on mõeldud Jumala teadvuse taastamiseks varṇāśrama ühiskonnas. Ometigi ei järgita tänapäeval üheski maailma paigas rangelt ühtegi neist protsessidest, ning seetõttu on 99,9 protsenti maailma elanikkonnast narādhamad.

When the whole population becomes narādhama, naturally all their so-called education is made null and void by the all-powerful energy of physical nature. According to the standard of the Gītā, a learned man is he who sees on equal terms the learned brāhmaṇa, the dog, the cow, the elephant and the dog-eater. That is the vision of a true devotee. Śrī Nityānanda Prabhu, who is the incarnation of Godhead as divine master, delivered the typical narādhamas, the brothers Jagāi and Mādhāi, and showed how the mercy of a real devotee is bestowed upon the lowest of mankind. So the narādhama who is condemned by the Personality of Godhead can again revive his spiritual consciousness only by the mercy of a devotee.

Kui kogu elanikkond muutub narādhamadeks, siis muudab füüsilise looduse kõikvõimas energia ka nende niinimetatud hariduse nulliks ja tühiseks. „Gītā" kohaselt on õpetatud inimene see, kes vaatab võrdse pilguga nii õpetatud brāhmaṇat, koera, lehma, elevanti kui ka koerasööjat. Selline on tõelise pühendunu nägemus. Śrī Nityānanda Prabhu, kes on Jumala kehastus jumaliku õpetajana, vabastas materiaalse looduse köidikuist tüüpilised narādhamad, vennad Jagāi ja Mādhāi, ning näitas, kuidas tõeline pühendunu jagab armu madalaimatele inimestele. Seega saab Jumala Isiksuse poolt hukka mõistetud narādhama taastada oma jumaliku teadvuse üksnes pühendunu armu läbi.

Śrī Caitanya Mahāprabhu, in propagating the bhāgavata-dharma, or activities of the devotees, has recommended that people submissively hear the message of the Personality of Godhead. The essence of this message is Bhagavad-gītā. The lowest amongst human beings can be delivered by this submissive hearing process only, but unfortunately they even refuse to give an aural reception to these messages, and what to speak of surrendering to the will of the Supreme Lord? Narādhamas, or the lowest of mankind, willfully neglect the prime duty of the human being.

Levitades bhāgavata-dharmat ehk õpetades inimesi Jumalat teenima, soovitas Śrī Caitanya Mahāprabhu inimestele kuulata alandlikult Jumala Isiksuse sõnumit. Selle sõnumi tuum sisaldub „Bhagavad-gītās". Madalaimad inimeste hulgas võivad saavutada vabanemise üksnes alandliku kuulamise protsessi abil, ent kahjuks keelduvad nad „Bhagavad-gītā" sõnumite kuulamisest, rääkimata siis Kõigekõrgema Jumala tahtele alistumisest. Narādhamad, madalaimad inimkonna hulgas, eiravad tahtlikult inimese esmast kohustust.

(3) The next class of duṣkṛtī is called māyayāpahṛta-jñānāḥ, or those persons whose erudite knowledge has been nullified by the influence of illusory material energy. They are mostly very learned fellows – great philosophers, poets, literati, scientists, etc. – but the illusory energy misguides them, and therefore they disobey the Supreme Lord.

(3) Järgmine kategooria duṣkṛtīsid on māyayāpahṛta-jñānāḥ, s.t. inimesed, kelle erudeeritud teadmised on illusoorse materiaalse energia mõjul nulliks muutunud. Valdavalt on nad kõrgelt haritud inimesed: suured filosoofid, luuletajad, literaadid, teadlased jne, kuid illusoorne energia eksitab neid, mistõttu nad ei kuuletu Kõigekõrgema Jumala korraldustele.

There are a great number of māyayāpahṛta-jñānāḥ at the present moment, even amongst the scholars of the Bhagavad-gītā. In the Gītā, in plain and simple language, it is stated that Śrī Kṛṣṇa is the Supreme Personality of Godhead. There is none equal to or greater than Him. He is mentioned as the father of Brahmā, the original father of all human beings. In fact, Śrī Kṛṣṇa is said to be not only the father of Brahmā but also the father of all species of life. He is the root of the impersonal Brahman and Paramātmā; the Supersoul in every entity is His plenary portion. He is the fountainhead of everything, and everyone is advised to surrender unto His lotus feet. Despite all these clear statements, the māyayāpahṛta-jñānāḥ deride the personality of the Supreme Lord and consider Him merely another human being. They do not know that the blessed form of human life is designed after the eternal and transcendental feature of the Supreme Lord.

Käesoleval hetkel on maailmas suur hulk māyayāpahṛta-jñānāḥ kategooriasse kuuluvaid inimesi. Nende hulka kuuluvad isegi paljud „Bhagavad- gītā" uurijad. „Gītās" öeldakse selges ja lihtsas keeles, et Śrī Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus. Keegi pole Temaga võrdne või Temast võimsam. Teda mainitakse Brahmā, kõikide elusolendite algse isa isana. Õigupoolest kinnitatakse selles raamatus, et Śrī Kṛṣṇa pole mitte üksnes Brahmā, vaid kõikide elusolendite isa. Kṛṣṇa on nii impersonaalse Brahmani kui ka Paramātmā juur, Ülihing iga elusolendi südames on Tema täieõiguslik ekspansioon. Ta on kõige allikas ning kõigile soovitatakse alistuda Tema lootosjalgadele. Hoolimata kõigist neist selgetest kinnitustest heidavad sellised inimesed Kõigekõrgema Jumala isiksuslikkuse üle nalja, pidades Teda lihtsalt üheks inimeste seast. Nad ei tea, et inimese õnnistatud kuju on loodud Kõigekõrgema Jumala igavese ja transtsendentaalse kuju järgi.

All the unauthorized interpretations of the Gītā by the class of māyayāpahṛta-jñānāḥ, outside the purview of the paramparā system, are so many stumbling blocks on the path of spiritual understanding. The deluded interpreters do not surrender unto the lotus feet of Śrī Kṛṣṇa, nor do they teach others to follow this principle.

Kõik māyayāpahṛta-jñānīde poolt kirjutatud ebaautoriteetsed „Gītā" tõlgitsused, mis ei kuulu paramparā süsteemi piiridesse, on vaid komistuskivid vaimse mõistmise teel. Eksitusse viidud „Gītā" tõlgitsejad ei alistu Śrī Kṛṣṇa lootosjalgadele ega soovita ka teistel seda teha.

(4) The last class of duṣkṛtī is called āsuraṁ bhāvam āśritāḥ, or those of demonic principles. This class is openly atheistic. Some of them argue that the Supreme Lord can never descend upon this material world, but they are unable to give any tangible reasons as to why not. There are others who make Him subordinate to the impersonal feature, although the opposite is declared in the Gītā. Envious of the Supreme Personality of Godhead, the atheist will present a number of illicit incarnations manufactured in the factory of his brain. Such persons, whose very principle of life is to decry the Personality of Godhead, cannot surrender unto the lotus feet of Śrī Kṛṣṇa.

(4) Viimane kategooria duṣkṛtīsid kannavad nimetust āsuraṁ bhāvam āśritāḥ, mis tähendab „deemonlike põhimõtetega inimesed". See klass inimesi on avalikult ateistid. Mõned neist väidavad, et Kõigekõrgem Jumal ei lasku kunagi materiaalsesse maailma, suutmata aga seejuures esitada selle põhjenduseks ühtegi pädevat argumenti. Teised peavad Teda impersonaalsest avaldumisvormist madalamal seisvaks, ehkki „Gītās" kinnitatakse vastupidist. Kadestades Jumala Kõrgeimat Isiksust, loovad ateistid seetõttu ise mitmeid ebaautoriteetseid, nende oma mõistuse toodetud inkarnatsioone. Sellised inimesed, kelle kogu elu keskseks põhimõtteks on Jumala Isiksust halvustada, ei suuda alistuda Śrī Kṛṣṇa lootosjalgadele.

Śrī Yāmunācārya Ālabandaru of South India said, “O my Lord! You are unknowable to persons involved with atheistic principles, despite Your uncommon qualities, features and activities, despite Your personality’s being confirmed by all the revealed scriptures in the quality of goodness, and despite Your being acknowledged by the famous authorities renowned for their depth of knowledge in the transcendental science and situated in the godly qualities.”

Lõuna-Indiast pärit Śrī Yāmunācārya Albandaru on öelnud: „Oo, mu Jumal! Ateistlikke põhimõtteid järgivad inimesed ei saa Sind tunda, ehkki Sinu omadused, atribuudid ja teod on ebatavalised, ehkki kõik vooruse guṇasse kuuluvad pühakirjad kinnitavad Sinu eksistentsi isiksuslikkust ning ehkki kuulsad pühakutest autoriteedid, kes on tuntud transtsendentaalse teaduse põhjaliku teadmise poolest, tunnistavad Sind Kõrgeima Olendina."

Therefore, (1) grossly foolish persons, (2) the lowest of mankind, (3) the deluded speculators and (4) the professed atheists, as above mentioned, never surrender unto the lotus feet of the Personality of Godhead in spite of all scriptural and authoritative advice.

Seega ei alistu eespool mainitud (1) läbinisti rumalad inimesed, (2) madalaimad inimkonna hulgas, (3) eksitusse viidud spekulandid ning (4) avalikult end ateistideks tunnistavad isikud kunagi Jumala Isiksuse lootosjalgadele, ning seda hoolimata kõikidest pühakirjade ja autoriteetide poolt antud soovitustest.