Skip to main content

TEXT 55

TEXT 55

Devanagari

Devanagari

मत्कर्मकृन्मत्परमो मद्भ‍क्त: सङ्गवर्जित: ।
निर्वैर: सर्वभूतेषु य: स मामेति पाण्डव ॥ ५५ ॥

Text

Tekst

mat-karma-kṛn mat-paramo
mad-bhaktaḥ saṅga-varjitaḥ
nirvairaḥ sarva-bhūteṣu
yaḥ sa mām eti pāṇḍava
mat-karma-kṛn mat-paramo
mad-bhaktaḥ saṅga-varjitaḥ
nirvairaḥ sarva-bhūteṣu
yaḥ sa mām eti pāṇḍava

Synonyms

Synonyms

mat-karma-kṛt — engaged in doing My work; mat-paramaḥ — considering Me the Supreme; mat-bhaktaḥ — engaged in My devotional service; saṅga-varjitaḥ — freed from the contamination of fruitive activities and mental speculation; nirvairaḥ — without an enemy; sarva-bhūteṣu — among all living entities; yaḥ — one who; saḥ — he; mām — unto Me; eti — comes; pāṇḍava — O son of Pāṇḍu.

mat-karma-kṛt — hõivatud Minu jaoks töötamisega; mat-paramaḥ — pidades Mind Kõrgeimaks; mat-bhaktaḥ — hõivatud Minu pühendunud teenimisega; saṅga-varjitaḥ — vabastatud karmaliste tegevuste ja mõttespekulatsioonide saastast; nirvairaḥ — vaenlaseta; sarva-bhūteṣu — kõikide elusolendi hulgas; yaḥ — see, kes; saḥ — tema; mām — Minu juurde; eti — tuleb; pāṇḍava — oo, Pāṇḍu poeg.

Translation

Translation

My dear Arjuna, he who engages in My pure devotional service, free from the contaminations of fruitive activities and mental speculation, he who works for Me, who makes Me the supreme goal of his life, and who is friendly to every living being – he certainly comes to Me.

Mu kallis Arjuna, see, kes rakendab end Minu puhtasse pühendunud teenimisse, mis on vaba karmaliste tegevuste ja mõttespekulatsioonide saastast, kes töötab Minu heaks, kes seab Mind oma elu kõrgeimaks eesmärgiks ning kes suhtub sõbralikult igasse elusolendisse, jõuab kindlasti Minu juurde.

Purport

Purport

Anyone who wants to approach the supreme of all the Personalities of Godhead, on the Kṛṣṇaloka planet in the spiritual sky, and be intimately connected with the Supreme Personality, Kṛṣṇa, must take this formula, as stated by the Supreme Himself. Therefore, this verse is considered to be the essence of Bhagavad-gītā. The Bhagavad-gītā is a book directed to the conditioned souls, who are engaged in the material world with the purpose of lording it over nature and who do not know of the real, spiritual life. The Bhagavad-gītā is meant to show how one can understand his spiritual existence and his eternal relationship with the supreme spiritual personality and to teach one how to go back home, back to Godhead. Now here is the verse which clearly explains the process by which one can attain success in his spiritual activity: devotional service.

Igaüks, kes tahab läheneda kõrgeimale kõikidest Jumala Isiksustest, kes asub Kṛṣṇaloka planeedil vaimses taevas, ning kes tahab olla Jumala Isiksuse, Śrī Kṛṣṇaga lähedastes suhetes, peab järgima seda valemit, mille annab Kõigekõrgem Ise. Seetõttu peetakse käesolevat värssi kogu „Bhagavad-gītā" tuumaks. „Bhagavad-gītā" on raamat, mis on mõeldud tingimustest sõltuvatele hingedele, kes püüavad materiaalses maailmas valitseda looduse üle ning kes ei tunne tegelikku, vaimset elu. „Bhagavad- gītā" eesmärgiks on näidata, kuidas inimene võib mõista oma vaimset eksistentsi ning oma igavesi suhteid kõrgeima vaimse isiksusega. „Bhagavad- gītā" õpetab, kuidas pöörduda tagasi koju, Jumala juurde. Käesolev värss ütleb meile selgelt, milline on meetod vaimsetes tegevustes edu saavutamiseks: selleks on pühendunud teenimine.

As far as work is concerned, one should transfer his energy entirely to Kṛṣṇa conscious activities. As stated in the Bhakti-rasāmṛta-sindhu (1.2.255),

Mis puutub töösse, siis tuleb oma energia suunata täielikult tegevustele Kṛṣṇa teadvuses. „Bhakti-rasāmṛta-sindhus" (1.2.255) öeldakse:

anāsaktasya viṣayān
yathārham upayuñjataḥ
nirbandhaḥ kṛṣṇa-sambandhe
yuktaṁ vairāgyam ucyate
anāsaktasya viṣayān
yathārham upayuñjataḥ
nirbandhaḥ kṛṣṇa-sambandhe
yuktaṁ vairāgyam ucyate

No work should be done by any man except in relationship to Kṛṣṇa. This is called kṛṣṇa-karma. One may be engaged in various activities, but one should not be attached to the result of his work; the result should be done only for Him. For example, one may be engaged in business, but to transform that activity into Kṛṣṇa consciousness, one has to do business for Kṛṣṇa. If Kṛṣṇa is the proprietor of the business, then Kṛṣṇa should enjoy the profit of the business. If a businessman is in possession of thousands and thousands of dollars, and if he has to offer all this to Kṛṣṇa, he can do it. This is work for Kṛṣṇa. Instead of constructing a big building for his sense gratification, he can construct a nice temple for Kṛṣṇa, and he can install the Deity of Kṛṣṇa and arrange for the Deity’s service, as is outlined in the authorized books of devotional service. This is all kṛṣṇa-karma. One should not be attached to the result of his work, but the result should be offered to Kṛṣṇa, and one should accept as prasādam the remnants of offerings to Kṛṣṇa. If one constructs a very big building for Kṛṣṇa and installs the Deity of Kṛṣṇa, one is not prohibited from living there, but it is understood that the proprietor of the building is Kṛṣṇa. That is called Kṛṣṇa consciousness. If, however, one is not able to construct a temple for Kṛṣṇa, one can engage himself in cleansing the temple of Kṛṣṇa; that is also kṛṣṇa-karma. One can cultivate a garden. Anyone who has land – in India, at least, any poor man has a certain amount of land – can utilize that for Kṛṣṇa by growing flowers to offer Him. One can sow tulasī plants, because tulasī leaves are very important and Kṛṣṇa has recommended this in Bhagavad-gītā. Patraṁ puṣpaṁ phalaṁ toyam. Kṛṣṇa desires that one offer Him either a leaf, or a flower, or fruit, or a little water – and by such an offering He is satisfied. This leaf especially refers to the tulasī. So one can sow tulasī and pour water on the plant. Thus, even the poorest man can engage in the service of Kṛṣṇa. These are some of the examples of how one can engage in working for Kṛṣṇa.

Keegi ei tohiks teha mingit tööd, mis pole seotud Kṛṣṇaga. Seda nimetatakse kṛṣṇa-karmaks. Inimene võib tegeleda paljude erinevate tegevustega, kuid ühelgi juhul ei tohi ta kiinduda oma tegevuse viljadesse. Tööd tuleb teha üksnes Kṛṣṇa rahuldamiseks. Näiteks kui inimene ajab äri, saab ta teha seda tööd Kṛṣṇa teadvuses, tegeledes sellega Kṛṣṇa heaks. Ning kui äri aetakse Kṛṣṇa heaks, tähendab see seda, et Kṛṣṇa on see, kes peaks nautima sellest ärist saadud kasu. Kui ärimees omab sadu tuhandeid dollareid, ning tal on võimalik ohverdada need kõik Kṛṣṇa heaks, siis peaks ta seda tegema. See on töötamine Kṛṣṇa heaks. Selle asemel, et rajada suur hoone meelte rahuldamiseks, võib inimene rajada ilusa templi ning asetada sinna Kṛṣṇa jumaluse ning korraldada jumaluse teenimise vastavalt autoriteetsetes, pühendunud teenimisest kõnelevates raamatutes antud ettekirjutustele. See kõik on kṛṣṇa-karma. Kõik töö resultaadid tuleb ohverdada Kṛṣṇale, neisse ise kiindumata. Söögiks tuleb tarvitada prasādamit, Kṛṣṇale pakutud toidu jääke. Kui keegi ehitab suure hoone Kṛṣṇa heaks ning paigaldab sinna Kṛṣṇa jumaluse, võib ta ka ise selles majas elada, kuid ta peab mõistma, et selle hoone tegelik omanik on Kṛṣṇa. Seda nimetatakse Kṛṣṇa teadvuseks. Kui inimene aga ei ole võimeline ehitama templit Kṛṣṇale, siis võib ta tegeleda templi puhastamisega ning ka seda nimetatakse kṛṣṇa-karmaks. Inimene võib pidada aeda. Iga inimene, kes omab maad, ning vähemasti Indias omab ka iga vaene inimene teatud maalappi, võib kasutada seda lillede kasvatamiseks, mida hiljem Kṛṣṇale pakkuda. Aeda võib istutada ka tulasī puu, sest tulasī lehed on väga olulised. Kṛṣṇa soovitab tulasī kasvatamist ka „Bhagavad-gītās". Patraṁ puṣpaṁ phalaṁ toyam. Kṛṣṇa soovib, et Talle pakutaks lehte, lilleõit, puuvilja või veidi vett – selline ohverdus rahuldab Teda. Lehe pakkumine tähendab eelkõige tulasī lehe pakkumist. Seega võib inimene istutada oma aeda tulasī ning kasta seda veega. Sedasi saab isegi kõige vaesem inimene Kṛṣṇat teenida. On veel teisigi näiteid, kuidas inimene saab suunata oma tegevuse Kṛṣṇa teenimisse.

The word mat-paramaḥ refers to one who considers the association of Kṛṣṇa in His supreme abode to be the highest perfection of life. Such a person does not wish to be elevated to the higher planets such as the moon or sun or heavenly planets, or even the highest planet of this universe, Brahmaloka. He has no attraction for that. He is only attracted to being transferred to the spiritual sky. And even in the spiritual sky he is not satisfied with merging into the glowing brahma-jyotir effulgence, for he wants to enter the highest spiritual planet, namely Kṛṣṇaloka, Goloka Vṛndāvana. He has full knowledge of that planet, and therefore he is not interested in any other. As indicated by the word mad-bhaktaḥ, he fully engages in devotional service, specifically in the nine processes of devotional engagement: hearing, chanting, remembering, worshiping, serving the lotus feet of the Lord, offering prayers, carrying out the orders of the Lord, making friends with Him, and surrendering everything to Him. One can engage in all nine devotional processes, or eight, or seven, or at least in one, and that will surely make one perfect.

Sõna mat-paramaḥ viitab inimesele, kes peab Kṛṣṇaga suhtlemist Tema ülimas elupaigas elu kõrgeimaks täiuslikkuseks. Selline inimene ei taha tõusta kõrgematele planeetidele nagu Kuu või Päike või taevalikud planeedid, ega isegi selle universumi kõrgeimale planeedile Brahmalokale. Need planeedid ei ahvatle teda. Teda ahvatleb üksnes vaimsesse taevasse tõusmine. Ning isegi vaimses taevas ei rahuldu ta mitte brahmajyoti säraga liitumisega, vaid ta tahab jõuda kõrgeimale vaimsele planeedile, nimelt Kṛṣṇalokale, Goloka Vṛndāvanale. Ta omab sellest planeedist täielikke teadmisi ning seetõttu ei ole ta huvitatud ühestki teisest planeedist. Nagu viidatud sõnaga mad-bhaktaḥ, rakendab ta end täielikult pühendunud teenimisse, praktiseerides pühendunud teenimise üheksat protsessi: kuulamist, laulmist, mäletamist, kummardamist, Jumala lootosjalgade teenimist, palvete lugemist, Jumala korralduste täitmist, Temaga sõbrustamist ning täielikult Temale alistumist. Inimene võib praktiseerida kõiki üheksat protsessi või kaheksat või seitset või kasvõi ühte ning ta saavutab kindlasti täiuslikkuse.

The term saṅga-varjitaḥ is very significant. One should disassociate himself from persons who are against Kṛṣṇa. Not only are the atheistic persons against Kṛṣṇa, but so also are those who are attracted to fruitive activities and mental speculation. Therefore the pure form of devotional service is described in Bhakti-rasāmṛta-sindhu (1.1.11) as follows:

Sõna saṅga-varjitaḥ on väga oluline. Inimene ei tohiks suhelda inimestega, kes on Kṛṣṇa suhtes vaenulikult meelestatud. Kṛṣṇa vastu on vaenulikult meelestatud mitte üksnes ateistid, vaid ka need, kes on kiindunud karmalistesse tegevustesse ning mõttespekulatsioonidesse. Seepärast kirjeldatakse pühendunud teenimist puhtal kujul „Bhakti-rasāmṛta-sindhus" (1.1.11) järgmiselt:

anyābhilāṣitā-śūnyaṁ
jñāna-karmādy-anāvṛtam
ānukūlyena kṛṣṇānu-
śīlanaṁ bhaktir uttamā
anyābhilāṣitā-śūnyaṁ
jñāna-karmādy-anāvṛtam
ānukūlyena kṛṣṇānu-
śīlanaṁ bhaktir uttamā

In this verse Śrīla Rūpa Gosvāmī clearly states that if anyone wants to execute unalloyed devotional service, he must be freed from all kinds of material contamination. He must be freed from the association of persons who are addicted to fruitive activities and mental speculation. When, freed from such unwanted association and from the contamination of material desires, one favorably cultivates knowledge of Kṛṣṇa, that is called pure devotional service. Ānukūlyasya saṅkalpaḥ prātikūlyasya varjanam (Hari-bhakti-vilāsa 11.676). One should think of Kṛṣṇa and act for Kṛṣṇa favorably, not unfavorably. Kaṁsa was an enemy of Kṛṣṇa’s. From the very beginning of Kṛṣṇa’s birth, Kaṁsa planned in so many ways to kill Him, and because he was always unsuccessful, he was always thinking of Kṛṣṇa. Thus while working, while eating and while sleeping, he was always Kṛṣṇa conscious in every respect, but that Kṛṣṇa consciousness was not favorable, and therefore in spite of his always thinking of Kṛṣṇa twenty-four hours a day, he was considered a demon, and Kṛṣṇa at last killed him. Of course anyone who is killed by Kṛṣṇa attains salvation immediately, but that is not the aim of the pure devotee. The pure devotee does not even want salvation. He does not want to be transferred even to the highest planet, Goloka Vṛndāvana. His only objective is to serve Kṛṣṇa wherever he may be.

Selles värsis ütleb Śrīla Rūpa Gosvāmī väga selgelt, et see, kes tahab rakendada end vankumatult pühendunud teenimisse, peab vabanema kõikvõimalikust materiaalsest saastast. Ta peab vabanema suhtlemisest inimestega, kes on sõltuvuses karmalistest tegevustest ning spekulatsioonidest. Olles vabanenud mittesoovitatavast seltskonnast ning materiaalsete soovide saastast, viljeleb inimene soodsal viisil teadmisi Kṛṣṇast. Seda nimetatakse puhtaks pühendunud teenimiseks. Ānu-kūlyasya-saṅkalpaḥ prātikūlyasya varjanam. („Hari-bhakti-vilāsa" 11.676) Inimene peab mõtlema Kṛṣṇast armastusega ning töötama Tema kasuks, mitte kahjuks. Kaṁsa oli Kṛṣṇa vaenlane. Kṛṣṇa sünnist peale üritas Kaṁsa korduvalt Kṛṣṇat tappa ning kuna teda saatis alati ebaedu, siis mõtles ta kogu aeg Kṛṣṇast. Seega viibis ta nii töötades, süües kui ka magades alati Kṛṣṇa teadvuses, kuid tema Kṛṣṇa teadvus ei olnud Kṛṣṇat soosiv. Ning ehkki ta sel moel mõtles Kṛṣṇast kakskümmend neli tundi ööpäevas, oli ta deemon ning lõpuks Kṛṣṇa tappis ta. Loomulikult saab igaüks, kes sureb Kṛṣṇa käe läbi, lunastuse, kuid see ei ole puhta pühendunu eesmärk. Puhas pühendunu ei ihalda lunastust. Ta ei ihalda isegi mitte tõusmist kõrgeimale planeedile, Goloka Vṛndāvanale. Tema ainsaks eesmärgiks on teenida Kṛṣṇat, olenemata sellest, kus ta ise viibib.

A devotee of Kṛṣṇa is friendly to everyone. Therefore it is said here that he has no enemy (nirvairaḥ). How is this? A devotee situated in Kṛṣṇa consciousness knows that only devotional service to Kṛṣṇa can relieve a person from all the problems of life. He has personal experience of this, and therefore he wants to introduce this system, Kṛṣṇa consciousness, into human society. There are many examples in history of devotees of the Lord who risked their lives for the spreading of God consciousness. The favorite example is Lord Jesus Christ. He was crucified by the nondevotees, but he sacrificed his life for spreading God consciousness. Of course, it would be superficial to understand that he was killed. Similarly, in India also there are many examples, such as Ṭhākura Haridāsa and Prahlāda Mahārāja. Why such risk? Because they wanted to spread Kṛṣṇa consciousness, and it is difficult. A Kṛṣṇa conscious person knows that if a man is suffering it is due to his forgetfulness of his eternal relationship with Kṛṣṇa. Therefore, the highest benefit one can render to human society is relieving one’s neighbor from all material problems. In such a way, a pure devotee is engaged in the service of the Lord. Now, we can imagine how merciful Kṛṣṇa is to those engaged in His service, risking everything for Him. Therefore it is certain that such persons must reach the supreme planet after leaving the body.

Kṛṣṇa pühendunu suhtub kõikidesse sõbralikult. Seepärast öeldakse, et Kṛṣṇa pühendunul pole ühtegi vaenlast (nirvairaḥ). Kuidas on see võimalik? Kṛṣṇa teadvuses viibiv pühendunu teab, et üksnes pühendunud teenimine suudab lahendada kõik elu probleemid. Ta omab sellest isiklikku kogemust ning seetõttu tahab ta levitada Kṛṣṇa teadvust kogu inimkonnale. Ajaloost võib tuua rohkelt näiteid selle kohta, kuidas Jumala pühendunud on riskinud omaenda eluga selleks, et levitada inimestele Jumala teadvust. Tuntuim näide sellest on Jeesus Kristus. Ehkki mittepühendunud lõid ta risti, ohverdas ta oma elu Jumala teadvuse levitamisele. Oleks küll muidugi lühinägelikkus arvata, et ta ka tegelikult tapeti. Sarnased näiteid võib tuua ka India ajaloost, nagu näiteks Ṭhākura Haridāsa ja Prahlāda Mahārāja. Miks võtsid need isiksused vastu sellise riski? Sellepärast, et nad tahtsid levitada Kṛṣṇa teadvust, see on aga äärmiselt raske. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene teab, et kui inimene kannatab, siis on selle põhjuseks, et ta on unustanud oma igavesed suhted Kṛṣṇaga. Seepärast on igaühe suurim heategu inimühiskonnale vabastada oma lähedased kõikidest materiaalsetest probleemidest. Sel viisil teenib puhas pühendunu Jumalat. Võib vaid kujutleda, kuivõrd armulik on Kṛṣṇa nende vastu, kes riskivad kõigega, et vaid Teda teenida. Seepärast võib olla kindel, et sellised isiksused tõusevad pärast oma kehast lahkumist kõrgeimale planeedile.

In summary, the universal form of Kṛṣṇa, which is a temporary manifestation, and the form of time which devours everything, and even the form of Viṣṇu, four-handed, have all been exhibited by Kṛṣṇa. Thus Kṛṣṇa is the origin of all these manifestations. It is not that Kṛṣṇa is a manifestation of the original viśva-rūpa, or Viṣṇu. Kṛṣṇa is the origin of all forms. There are hundreds and thousands of Viṣṇus, but for a devotee no form of Kṛṣṇa is important but the original form, two-handed Śyāmasundara. In the Brahma-saṁhitā it is stated that those who are attached to the Śyāmasundara form of Kṛṣṇa in love and devotion can see Him always within the heart and cannot see anything else. One should understand, therefore, that the purport of this Eleventh Chapter is that the form of Kṛṣṇa is essential and supreme.

Niisiis, Kṛṣṇa kõiksuse kuju, mis on ajalik avaldumine, ning aja kehastus, mis neelab kõik, ning isegi neljakäeline Viṣṇu kuju lähtuvad kõik Kṛṣṇast. Seega on Kṛṣṇa kõikide nende avaldumiste allikaks. Kṛṣṇa ei ole algse viśva-rūpa või Viṣṇu avaldumine. Kṛṣṇa on kõikide ekspansioonide allikas. Eksisteerib sadu ja tuhandeid Viṣṇusid, kuid pühendunu jaoks omab tähtsust üksnes Kṛṣṇa Temas algses, kahekäelises Śyāmasundara kehas. „Brahma-saṁhitās" öeldakse, et need, kes suhtuvad armastuse ja pühendumusega Kṛṣṇasse kui kahekäelisse Śyāmasundarasse, näevad oma südames alati Teda ega suuda näha seal midagi muud. Tuleb mõista, et üheteistkümnenda peatüki sõnumiks on, et olulisim ja kõrgeim on Kṛṣṇa algne keha.

Thus end the Bhaktivedanta Purports to the Eleventh Chapter of the Śrīmad Bhagavad-gītā in the matter of the Universal Form.

Selliselt lõpevad Bhaktivedanta selgitused „Śrīmad Bhagavad-gītā" üheteistkümnendale peatükile, mis käsitlesid kõiksuse kuju.